Mul ei ole enam midagi öelda. Kõik on juba öeldud. Kellegi teise öeldud. Kas kedagi üldse huvitaks, kui mul midagi öelda oleks? Ehk ongi parem, kui mul pole midagi öelda, siis ei saagi ma kunagi teada. Aga äkki siiski? Ikka leidub ju midagi, mida keegi teine veel öelnud pole. Võibolla on paljud küll samamoodi mõelnud, aga keegi pole midagi välja öelnud. Kindlasti on veel midagi, mida pole öeldud. Päris kindlasti. Aga kas millegi välja ültemata jätmine on piisav põhjus selle väljaütlemiseks? Kas kõigeks on üldse alati põhjust vaja? Samas, kui öelda midagi, millel pole põhjust, siis ei taheta seda ka kuulda. Seega, ma pean ütlema midagi, mille ütlemisel oleks põhjus, siis võidakse mind ka kuulda. Kui ma muidugi tahan, et keegi mind kuuleks. Vahel on hea öelda midagi, mida mitte keegi mitte kunagi ei kuule. Ma ei või rohkem kirjutada, sest mul tekivad juba süümepiinad sõnakorduste pärast. Olgu siis.
P.S. Ma sain eile kurikaga vastu pead, ärge siis ehmatage, kui mu sõnakasutus on veidi muutunud :)
Lõpuks ometi on selline tunne, et suvi on kätte jõudnud ja see algas ikka väga hästi! Kolmapäeval oli meil põhikooli lõpetamine maailma kõige ilusamate lõpetajatega, millele järgnes reedel lõpupidu. Ma arvan, et ma ei hakka püüdmagi sõnadesse panna, kui lahe ja tore ja mõnus see oli. Võibolla võtaks kõik kokku hoopis selle lauluga, mis väga sobivalt pühapäeval salapäraseid teid pidi minu juurde jõudis:
Järgmiseks õhtuks jõudsime Johanna perega Viljandisse, kus sain mõnusa suitsusauna ja jaanitule osaliseks. Pühapäeval oli meil ees siis juba teine jaaniõhtu, kuid saatuse tahtel möödus viis tundi sellest Viljandi bussijaamas. Õhtuks jõudsime siiski Kummasse, kus sai ka mõnusat sauna ja grillitud kala nautida.
Lõpetuseks tahaksin tänada oma superlahedat klassi nende üheksa aasta eest. Kui keegi teist seda loeb, siis suur-suur aitäh ja müts maha teie ees, teiega oli tõesti tore! Ega ei oskaks paremat klassi tahtagi, nüüd jääb ainult üle loota, et me aeg-ajalt kõik kokku saame ja üksteist ei unusta :)
Olge ikka kõvad, kuulake ära see suvine lugu ja sööge hästi palju maasikaid!
Nii, minu suurem ebaõnne hooaeg algas ilmselt laupäeval, kui ma suutsin tööle hiljaks jääda ja selle tõttu ei jõudnud fotokooli jaoks ka õigeid pilte kodust võtta. Mõned tähtsamad tööd olid mul siiski kaasas, need ajasid asja ära ja sain ka tunnistuse kätte :D Kui ma siis sealt koju minnes sularaha hakkasin välja võtma, ütles automaat, et mu kaart ei kehti enam ja ma ei saanudki seda enam tagasi. Õnneks sain kodust 50-eurose, mida ma siis õhtul Balti jaamas lahti üritasin vahetada, et rongist ikka pilet saada. Lõpuks jõudsingi rongile ja olin teel Rapla poole. Siis jõudis mulle kohale, et suvi on juba käes! Maal oli ka nii mõnus ilm ja nägin üle pika aja oma väikseid kõige armsamaid sugulasi :)
Pühapäeval läksime õega Rapla Selveri Suurjooksule, kus üllatasin ennast sellega, et ma üldse lõpuni vastu pidasin. Olgem ausad, 5 kilomeetrit ei ole küll teab mis saavutus, aga väljas oli siiski 30 kraadi! Järgmiseks päevaks olin täiesti ära põlenud, aga päev oli tore ja sain ka oma uued vanad vinüülid kätte! :) Nüüd kõlab grammerist kogu aeg minu uus lemmik:
Ja veel üks supermõnus duo, kellest alles paar päeva tagasi kuulsin - Pilippe Barnes ja Tom Phelan.
Millegipärast ei saa seda videot siia üles panna, aga see on olemas siin
Peaaegu kogu eelmise nädala olime Comeniuse projektiga Norras Trondheimis. See oli ääretult tore nädal üle pika aja ja juba tahaks tagasi minna... Inimesed olid kõik lihtsalt super, ülisõbralikud ja toredad.
Me jõudsime sinna esmaspäeva õhtul ja siis läksime kohe oma norrakate juurde koju. No ma ei või, kui ilus kodu neil oli, selline väike maja mäekülje peal. Ja vaade oli seal lihtsalt uskumatu:
Ma vist istuksingi iga õhtu lihtsalt rõdul või terrassil ja vaataks seda. Ja see jalkastaadion on nagu kirsiks tordi peal. Lihtsalt kõik on olemas, mida näha vaja.
Järgmisel päeval käisime koolis, tegime esitlusi ja olime tundides, siis kohtusime ka teiste norrakate ja sakslastega. Õhtu oli jällegi täiuslik, paremat poleks osanud tahtagi - sõitsime talli, kus ma sain oma esimese boksipuhastamiskogemuse, ja hoolitsesime lihtsalt hobuste eest. Lõpuks sain ka natuke sõita ja hobused olid seal nii mõnusad rahulikud. Õhtu lõppes Elinile koogi küpsetamisega, sest tal tuli ju sünnipäev!
Kolmapäeval sõitsime Munkholmeni saarele, kus oli vana mungaklooster ja vangla. Päris jube tundus... Seal saime muidugi korralikult süüa ja saime ka teistega natuke tuttavamaks. Peale seda käisime natuke Trondheimi poodides ja õhtul oli koolis "pidu". Sellega muidugi päev ei lõppenud, kuna me ei tahtnud seda vähest aega magamisele raisata - õhtul tuli veel osa rahvast Maria ja Julie poole ehk siis meie "norra koju". Mind üllatas sel õhtul norrakate võime ilma igasuguse alkoholita lihtsalt seltskonda nautida. Ju siis on nad kogu aeg nii avameelsed ja lõõgastunud, kui eestlased alles peale paari klaasi. Paar klõpsu ka Munkholmenilt:
Neljapäeval käisime Nidarose katedraalis, sõime kohutavalt palju pitsat ja tegime linnaekskursiooni. Sealt hakkas juba ka pilte tulema:
Ja siis muidugi see kuulus 17. mai... See oli nii võimas, et ei oska sõnadesse pannagi. See andis väga palju energiat ja tekitas hea tuju, kui nägid kõiki neid inimesi tänavatel rõõmustamas. Kõik inimesed olid õnnelikud ja tulid tänavatele tähistama, mitte ei istunud vaba päeva puhul kodus. Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis ma ei räägikski sellest rohkem ja näitaksin teile lihtsalt pilte:
Need ei tulnud just kõige õigemate värvidega, aga see on parim, mida ma suutsin oma arvutit veenda tegema.
Olge ikka kõvad ja kuulake vahelduseks näiteks seda norra lugu :)
Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud päev, kui ma sain koolis istumise asemel hoopis Viljandisse sõita, et osaleda esimest korda Suurel Üleriigilisel Intergalaktilisel võistumängimisel. Ilm oli super ja kõik toredad inimesed olid seal koos, ja väiksest lavanärvist hoolimata sain suhteliselt hästi hakkama. Auhinnalist ehk siis esimest kohta ma oma pilligrupis ei saanud, kuid see-eest ootas mind teine üllatus - sain kutse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse. See tuli nüüd küll kolm aastat liiga vara, aga siiski on hea teada, et mind sinna oodatakse :) Päeva ainuke tagasilöök oli see, kui ma sattusin üle mitme kuu jälle Rohelisse Majja, kuid seal olid absoluutselt kõik saiad otsa saanud... ja ma niiiii väga ootasin neid! Kuid mõnus jutuajamine hea kohvi kõrval tegi päeva lõpuks kõik tasa.
Aitäh kõigile võistumängijatele, see oli super kogemus! Ja järgmisel aastal ikka jälle uue hooga :)
Olge ikka kõvad ja kuulake näiteks seda lugu:
Mu jalad ilmselt vihkavad mind, eile oli tõesti liiga palju ringikõndimist ühe päeva kohta. Aga see oli kõik seda väärt, sest päeva (peaaegu) lõpuks sain näha suurt kuulsat Tranotrat. Kontsert oli ülilahe, aga mingil müstilisel põhjusel oli kohale tulnud ainult umbes 15 inimest, millest on küll väga kahju. Õnneks sain ka nende plaadi, autogrammide ja joonistusega ja puha :)
Loodan varsti ka mere äärde pildistama minna, nii et on head saaki oodata.
