Mul ei ole enam midagi öelda. Kõik on juba öeldud. Kellegi teise öeldud. Kas kedagi üldse huvitaks, kui mul midagi öelda oleks? Ehk ongi parem, kui mul pole midagi öelda, siis ei saagi ma kunagi teada. Aga äkki siiski? Ikka leidub ju midagi, mida keegi teine veel öelnud pole. Võibolla on paljud küll samamoodi mõelnud, aga keegi pole midagi välja öelnud. Kindlasti on veel midagi, mida pole öeldud. Päris kindlasti. Aga kas millegi välja ültemata jätmine on piisav põhjus selle väljaütlemiseks? Kas kõigeks on üldse alati põhjust vaja? Samas, kui öelda midagi, millel pole põhjust, siis ei taheta seda ka kuulda. Seega, ma pean ütlema midagi, mille ütlemisel oleks põhjus, siis võidakse mind ka kuulda. Kui ma muidugi tahan, et keegi mind kuuleks. Vahel on hea öelda midagi, mida mitte keegi mitte kunagi ei kuule. Ma ei või rohkem kirjutada, sest mul tekivad juba süümepiinad sõnakorduste pärast. Olgu siis.
P.S. Ma sain eile kurikaga vastu pead, ärge siis ehmatage, kui mu sõnakasutus on veidi muutunud :)
Olge kõvad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar